Kui avate oma arvuti poole aasta pärast uuesti, võib-olla uue riistvara paigaldamiseks, tekib enamasti küsimus, kas Rechenknecht ei ole parem tolmuimeja. Mis ühest küljest teeb asja lihtsamaks - kujutage ette, kui palju sagedamini peaks ruumi koristama, kui kogu mustus ei koguneks ettevaatusabinõuna arvutisse -, tähendab mujale kuluvat arvuti sisemuse puhastamist.
Lisaks on korpusesse sattunud tolm peamine põhjus ülekuumenemiseks ja seega võimalikuks, ebastabiilseks tööks. Kuigi puhastamist aeg-ajalt vältida ei saa, saab siiski oluliselt vähendada selle vaeva. Lihtne ja kuluefektiivne lahendus on tolmufiltrid, mis paigutatakse imevate ventilaatorite ette. Kui need on paigaldatud, ei ole enam vaja kogu sisemust koos kõigi raskesti ligipääsetavate nurkade ja tundlike komponentidega tolmustada, vaid ainult filtrid.
DEMCiflex pakub eriti hõlpsasti ümberpaigaldatavat lahendust, mis antud juhul sobib 140 mm ventilaatoritele. Siin paigutatakse filter lihtsalt väljastpoolt korpust ventilaatori avausele ja seda hoitakse seal magnetiliselt. Seega ei ole vaja kruvisid vms, seega ei ole ühilduvuse piiranguid. Kuna kõik ventilaatori positsioonid ei ole magnetiliselt atraktiivsed, siis on tagaküljele liimitud tarnekomplekti kuuluv lisaraam, millel filtrit hoitakse.
Filter ise koosneb väga tihedalt kootud ja vastupidavast polüesterkangast. Seda erimaterjali kasutatakse ka kliinikutes, näiteks operatsioonisaalide tolmuvabana hoidmiseks. Samas on võrk hästi õhku läbilaskev ja takistab seetõttu õhuvoolu vaid vähesel määral.
Loomulikult väheneb see mõju tolmu suurenemisega, mistõttu tuleks filter aeg-ajalt eemaldada ja puhastada. Tänu spetsiaalsele paigaldusmeetodile on ventilaatori eemaldamine jällegi väga lihtne ja kiire. Pärast seda saab tolmu kas harutada, raputada, maha pesta ja isegi kangekaelse mustuse maha kraapida.
Lõpetuseks mõned märkused paigaldamise kohta: Esiteks tekib küsimus, milliseid ventilaatoreid üldse katta. Nagu juba mainitud, kehtib see ainult imavate ventilaatorite kohta. Kuid millised on need?
Kõige kindlam viis selle äratundmiseks on ventilaatoril endal kaks noolt ventilaatori raami välisküljel või siseküljel. Kui üks neist kahest noolest näitab sisemuse poole või kui rootori riputus on suunatud sisemuse poole, on tegemist sissevõtva ventilaatoriga. Need asuvad tavaliselt ees, küljel ja põhjas, samas kui tagumised ja katteventilaatorid viivad tavaliselt õhu korpusest välja ja seetõttu ei pea neid filtreerima.
Filtri mõju maksimeerimiseks võib korpuses tekkida ülerõhk. See tähendab, et korpusesse surutakse rohkem õhku, kui teised ventilaatorid korpusest samal ajal välja imevad. See takistab õhu (ja koos sellega ka tolmu) sisenemist sisemusse muude avade kaudu, mis ei pruugi olla filtreeritud.
Kui kõik ventilaatorid on ühesuurused, peaksite puhuma korpusesse rohkem ventilaatoreid kui välja tõmbama. Sellisel juhul tuleb toiteallikat lugeda täiendavaks, väljatõmbavaks ventilaatoriks, kui see ei saa oma toite (ventilaatori pool) otse väljastpoolt (esineb põrandale paigaldamisel). Kui kasutatakse erineva suuruse ja kiirusega ventilaatoreid, annavad andmelehtedel esitatud vastavad õhumahud (m³/h) hea kontrollväärtuse, kusjuures omakorda peab imevate ventilaatorite kogumaht olema suurem kui välja puhuvate ventilaatorite kogumaht.
Märkus: Kasutatud ventilaatoripesa ümbritsev ala peaks olema võimaluse korral tasane ja ilma väljaulatuvate osadeta. Vastasel juhul võivad need kahjustada haardumist aluspinnaga.
Tehnilised üksikasjad:
